Tere Sergei

Juhtus selline lugu.
Loen sinu raamatut "Leivatöö. Võõramaanaine" ( ilmus värskelt eesti keeles ). Väga lahe lugemine, nõukogude aja filosoofiline realism või realistlik filosoofia nõukogude ajal.
Taustaks mängib mul pisike SONY raadio. Mulle meeldib kui muusika taustaks kõlab, see hoiab mind tegelikuse piiril. Pelgan, et võin hakata kuulma helisid mis on sinu poolt kirja pandud sõnades.
Korraga kõlab "Luuser" ja samal ajal vahetub raamatus lugu, jõuan isegi varbaga natuke rütmi lüüa ning alustan keskendumist sinu järgmisele jutustusele...., kui korraga muusika katkeb, viimased sõnad olid "täna öösel taipasin armastan vaid luuserit". SONY ütleb, et tal sai energia otsa. Kell on üks öösel.
Kõik tundus salapäraselt mitmetähenduslik olevat.


Jätkan lugemist!

Palavikus ja palavikuliselt

M.