Tere Esja

Vaevalt sa kunagi seda sissekannet loed aga sellegipoolest on see sulle mõeldes kirjutatud. Põhjuseid on ka mitmeid. Palju õnne sünnipäevaks ! Natuke tagantjärgi küll, kuid õnnitlesin sind ka päris sünnipäeva päeval, 9 mail. Minu arvestuste kohaselt said sa tänavu 71 aastaseks. Mul on sulle ka kingitus. See ei ole küll veel valmis,kuid ilmselt on Eesti Pronksõduri seikluste kirjeldused jõudnud ka Valgevenesse. Ma olen neid seiklusi paari aasta jooksul nüüd filminud ja enamus materjalist on koos ja lähiajal alustan montaaziga. See tulevane film ongi sulle kingituseks.
Täna nägin üsna üllatavaid kaadreid 27 aprilli sündmustest. Tuleb välja, et politseinikud küsisid sellel ööl kõrgematelt otsustajatelt luba püstolitule avamiseks märatsejate vastu. Õnneks seda luba neile ei antud aga see fakt iseloomustab väga hästi sündmuste tõsidust. Üllatavaid asju oi teisigi. Näiteks, kuidas ikkagi on võimalik, et ema lükkab oma poja politseile ette ja nõuab, et see peksaks teda nuiaga. Ja ka poeg ise nuiab omale nuia. Uskumatu, kuid ma nägin seda videopildis. Muidugi kontekst on ka oluline, toimus midagi mis selle ema nii kaugele üldse viis. See kõik annab sotsiaalteadlastele ja ühiskonna korraldajatele mitmeks aastaks arutamist ning sellet kirjutatakse veel mitmeid teadustöid ja vändatakse dokumentaalfilme. Paavo Kangur küsis minu käest - kas keegi teeb sellest mingeidki kokkuvõtteid ja järeldusi. Huvitav miks ta ise seda ei tee ?
Ise arvan, et aeg ei ole veel küps järelduste tegemiseks, emotsioone on jätkuvalt liiga palju.

Tervist sulle,

M