Tere Maris

Ammu ei ole sulle kirjutanud, vabandan väga, kuid ma parandan ennast.
Mul kripeldab hinge peal üks sulle antud lubadus. Ega ma kindel ei ole kas sinul see üldse meeles ongi ? Aga minul on, sest minu jaoks oli see tähtis. Meenutan, et see oli üks minu suvine armastuslugu, mida ma lubasin sulle rohkem tutvustada. Ma vihjasin sulle, et olin juba ette kindel et see lugu puruneb ;), kuid et see nii traagiliselt lõpeb, seda ma ei osanud siis kuidagi arvata.
Asjast. Ida-Virumaal, Aidu kaevanduses seisis alates 2002 aastast liikumatult euroopa kõige suurem ekskavaator. Kaevandusemehed panid talle kunagi nimeks ESKU. See Esku vallutas minu südame juulis. Ma lugesin tema kohta ajalehest, vahetult enne puhkusele minekut. Ajalehes kirjutati, et Esku omanikud Eesti Põlevkivist olid pannud ta enampakkumisele ning konkursile laekus mitu ostupakkumist. Kõik nad tahtsid Eskut endal, eesmärgiga ta katki lõigata. Mind see valu võlus ja mul tekkis mõte Eskust üks mehaaniline dokk teha. Suur konstruktsioon, millel oli oma lugu, mis on pakkunud kaitset lindudele ja loomadele, mis on võtnud ühe tema peal töötanud mehe elu ning mitut meest vigaseks teinud. Ainest jagus piisavalt. Kujutasin juba hästi ette neid kirurg-keevitajaid, kes sädemete pilvedes eemaldavad Eskult tüki tüki haaval metalli. Sädemed, nagu ilutulestik, võidu märk. Alistudes ohverdab Esku ennast, doonor, kes annab oma "plekist naha ja pronksist organid" , tehes kellegi rikkaks. Fantaseerisin ja mõtlesin selle muidugi ilusamaks, kui see tegelikult on. Aga ega ilma kujutlusteta ei saagi filmi tegemist alustada! Uurisin taustu ja inimesi, käisin kohapeal ning olin jätkuvalt vaimustunud. Kuid siis ( nagu kohustuslikes armastuslugudes ikka) hakkavad juhtuma ootamatud asjad. Esmalt sai surma Mati Jostov, tema oli selle komisjoni esimees, mis pidi langetama otsuse kellele Esku antakse ja kellega mina siis juba võtteperioodi osas kokku leppima hakkan. Otsuse tegemine venis ja venis. Puhkus lõppes. Saabus sügis. See kõik raskendas võimalike võttepäevade planeerimist. Ja mis kõige hullem, mul oli kokkulepe Maidoga (tema oli mees kes omal ajal, 70-ndate lõpus , Esku Eestisse tõi, osade kaupa ja selle siin kokku pani). Maido lubas mind informeerida, kui Esku juures tegevusega alustatakse. Ta ei teinud seda, vaid valis hoopis odava populaarsuse tee. Ta valis omale teise partneri. Mingil viisil oli Pealtnägija teada saanud, et selline 65 meetri pikkuse noolega ekskavaator on Ida-Virumaal, ja maha müüdud 13 miljoni krooniga ning ootab oma lahustumist ilmaruumi. Maido hakkas giidiks Kersnale ja televaatajale, hiilgavalt tutvustas Esku ajalugu ning koos endiste Eskulastega võeti viimane viinatoost, Esku terviseks ja mälestuseks. Ja mina nägin seda kõike telekas! Kõik oli läbi, mu süda purunenud eriti karmil viisil. Päästa ei olnud enam midagi. Selline elu siis oli oktoobris 2006.

Tervitan sind, M

Kolm päeva tutvusin Kihnu inimeste ja saare eluga. Vapustav ja vaimustav kogemus mida ei ole võimalik lühidalt lahti kirjeldada. Ühte ütlen küll, et inimesed on seal teistsugused. Aktiivsed kogukondlased kes võõrastesse suhtuvad kahtlusega. Miks see nii on, sellest paari päeva jooksul aru ei saa, kuid tõenäoliselt olen nüüd Kihnuga vähemalt üheks aastaks seotud. Soovitan kõigil seal ära käia. Hoiduge eelarvamustest ja ärge sekkuge saare elu korraldamisse, seda nad ei salli, mõned on selle eest kõvasti vaimset ja füüsilist peksu saanud. Loodetavasti selline saatus ei taba mind, kuigi see on täiesti võimalik.
NB
Kihnus juuakse koduõlut enamasti viinale peale. Ainult koduõlle joomiseks peab olema raudne tervis. Meelisel seda ei olnud. Nüüd ta vähemalt teab nii ühte, kui ka teist.

Täna otsustati mind laulma panna. Ise ma tean, et ma seda ei oska, kuid olin sellegi poolest nõus. Õnneks saab laulda kooris, tuntud laule ning neid saab ka harjutada. Laulud on mõeldud üllatusena ja tulevad esitamisele meie kollektiivi jõulu koosviibimisel ( jõulupeoks seda ei saa nimetada õhtut mis koosneb teatrietendusest ja õhtusöögist). Huvitavad väljakutsed on mulle alati põnevust pakkunud ja tahan proovida. Kui välja ei tule, siis sellest ei ole ka midagi. Iga initsatiiv on karistatav.
Kohtusin täna viivuks inimesega, keda olen viimasel ajal üha rohkem tahtnud näha aga see ei õnnestu eriti tihti, kahjuks. Hiljem helistasin aga Oljale, kuid ta ei vastanud, ei kodusel ega mobiilil. Tagasi ka ei helistanud. Nii ma ei teagi, kas talle "Päevane patrull" meeldis või mitte. Seda ma küll tean, et selle filmi superstaar Habenski talle meeldib. Ta kirjeldas mulle üsna innustunult oma kohtumist temaga, siin Tallinnas. Mis iseenesest on ju tore.
See pilt on pärit Liina ja Peetri taluõuest,

Pikk paus oli. Aga elu on muidu tihedalt sündmusi täis olnud. Ise olen rõõmustanud ja loodan, et mõnele inimesele ka rõõmu teinud. Erinevaid jamasid on ka olnud. Aga kellegi elu ei ole vist ära rikkunud. Maailma on ka nähtud, Venemaa, Rumeenia, Belgia. Uute inimestega tuttavaks saadud. Mõned nendest on väga südant soojendavad.
Eile olin Marko pulmas. Väga meeldivad inimesed olid. Kohtusin seal ka oma endise õpilasega, Liinale ja veel niiumbes 110 poisile-tüdrukule õpetasin näitekunsti aastal 1999. Ega mina poleks teda ära tundnud, ta tuletas ennast ise meelde. Ilmselt olin siis ikka hea õpetaja. Kiitus mulle ja kõigile endistele õpilastele. Loodan väga, et vähemalt lavakõne tundidest on neile kõigile midagi külge jäänud. "Rigoleto libreto" ;) ja elus saab paremini hakkama. Muide, nad on Orkutis isegi komuuni teinud ja tuletavad ennast ja 6-7 aasta taguseid aegu meelde. Nostalgia.

M.